Alkoholiaktsiisi ajahüpe

juuli 2, 2014

Viljar Veede
viljar.veede@gmail.com

 



Taavi Rõivas esines hiljuti Riigikogu ees kõnega, milles juhtis tähelepanu uue valitsuse ees seisvatele ülesannetele. Selle kohta, kuidas riigijuhtide järgmine põlvkond hakkab käsitlema alkoholiprobleemi, ütles vastne peaminister järgmist: „Austet kuulajad, igal aastal sureb 500 inimest haigustesse, mille diagnoosis on sees sõna alkohol. Veel 1000 Eesti inimest sureb igal aastal kaudselt alkoholi tõttu. 1500 inimest aastas. Et panna see morn number perspektiivi, siis Vabadussõjas kaotasime 2300 inimest. Seepärast on kevadkoalitsioon ka siin otsustanud astuda reaalseid samme, mis aitavad meil päästa elusid. Alkoholi puhul on selleks neli reaalselt toimivat võimalust: hinna tõus läbi aktsiiside, reklaami ja müügikohtade arvu vähendamine ning tõhus ravi.“ Tegemist ei olnud pelgalt jutukera veeretamisega ja esimesed sammud on astutud.

2012. aasta lõpus võeti Riigikogus vastu otsus, et vahemikus 2013-2016 tõuseb alkoholiaktsiis igal aastal 5%. Taavi Rõivase juhtimisel on kevadkoalitsiooniks nimetatud valitsus otsustanud tõsta seda lisaks ühekordselt veel 10% – aktsiisimäär hüppab korraga edasi kahe aasta jagu. See tehniliselt lihtne otsus kosutab riigipõrsast umbes 19 miljoni euroga ning prognooside kohaselt jäävad nii mõnedki pudelid järgmisel aastal ostmata. Loomulikult ei jää katki ka edasine, iga-aastane 5-protsendiline tõus. See on märk, et riigijuhid on lõpuks mõistnud, kui suuri majanduslikke, sotsiaalsed ja muid kahjusid alkoholi liigtarbimine Eestile kaasa toob. Terviseedendamisega tegelevad organisatsioonid üle Eesti peavad otsust kahtlemata progressiks, kuna nende arvukaid hääli on lõpuks kuulda võetud.

Protsendinumbrid tunduvad suured. Reaalset hinnatõusu, mis hakkab poelettidelt vastu vaatama, võib siiski ka pärast uute määrade kehtimahakkamist loendada endiselt sentides. Pärast järgmist, siinkirjeldatavat aktsiisitõusu (planeeritud 5% + lisa 10%) hakkab kõige odavam, viieeurone viinapudel maksma umbes 40 senti rohkem kui praegu, pooleliitrine õlu kõigest 2 senti rohkem. Selline hinnatõus ei pane enamikku mõõdukatest alkoholitarbijatest ilmselt kulmugi liigutama. Küll aga annab see muutus tunda peamiselt igaõhtustel napsitajatel ning neil, kelle nädalavahetused mööduvad baarides ja klubides tiksudes. Rääkimata neist, kelle kogu vaba raha neelavad alkoholipoodide kassaaparaadid.

Paratamatult tunnevad aga teatud majanduslikud huvigrupid, et nende äriõigustest sõidetakse selle aktsiisitõusuga üle. AS Liviko juhatuse esimees Janek Kalvi sõnul destabiliseerib see nende kui suure kodumaise ettevõtte majanduslikku olukorda. Kalvi peab reaalseks varianti, et Livikol tuleb seetõttu oma tehased lausa mitmeks kuuks sulgeda ning töötajad sundpuhkusele saata. Kõiki osapooli rahuldavat kompromissi on sellises olukorras pea võimatu leida. Vaekausi ühel pool on alkoholitootjate, kes on kahtlemata ka paljudele tööandjad, mitmekümnemiljoniline kasum. (Tasub märkida, et suurimad õlletootjad, nii Saku kui A. Le Coq, ei ole Eesti firmad – esimene kuulub Carlsberg Group’ile, teine Olvi OYJ’le, seega suurem osa nende teenitavast kasumist voolab riigist välja). Teisel pool on aga Eesti inimeste tervis ning vajadus leida rahalisi katteallikaid toimingutele, mis võimaldavad riigil toimida ning areneda. Kahtlemata on alkoholitootjate avaldused antud teemal arusaadavad, kuid tegemist on siiski äriga, mille kasum tahes-tahtmata tuleb suures osas inimeste tervise arvelt. Piirangute kehtestamine ja muutmine vastavalt olukorrale on jätkusuutlikkuse seisukohalt paratamatu.

Aktsiisitõus iseenesest on siiski vaid üheks sammuks kahjude vähendamise teel. Janek Kalvi on meedias korduvalt välja toonud ka väite, et lahja ning kange alkoholi maksustamine tuleks Eestis võrdsustada. Hetkel kehtib kangele alkoholile 2,6 korda suurem aktsiisimäär kui lahjale (Soomes on see vahe vaid 1,4-, Suurbritannias 1,5-kordne), mis on tema sõnul viinatootjate suhtes ebaõiglane. Kuna just kangem kraam moodustab Eestis tarbitavast alkoholikogusest ühe kolmandiku, mis on kõrgem kui paljudes teistes riikides, ning viib lisaks tõenäolisemalt kuritarvitamisele, võib selline vahe esmapilgul põhjendatud tunduda. Fakt on aga see, et noored alustavad katsetamist just lahjade jookidega. Esimene grupp ei saa tekkida teiseta. Seega võiks vähemalt esialgu tõsta lahja alkoholi aktsiisi niipalju, et see vahe on oleks sama väike kui eelnimetatud riikides. Sellise lahendusega võiksid rahule jääda nii kange alkoholi tootjad, riik kui ka terviseedendajad.

Peaminister Taavi Rõivas on öelnud, et samuti tuleks Eestil kaaluda alkoholiühiku hinna kehtestamist, mis looks hea aluse alkoholiaktsiiside võimalikule ühtlustamisele tulevikus. Siiani pole seda meedet aga kasutatud, kuna taoline samm ei tooks riigikassasse ühtegi lisaeurot. Hetkel käivad ka vaidlused alkoholireklaami piiramise või täieliku keelamise üle. Erinevaid võimalusi vana ja visa probleemi  ohjamiseks on palju. Poliitilised meetmed peaksid saama siinkohal keskkonna loojateks sisulistele muutustele, nagu inimeste tervisekäitumise muutumine ja sõltlaste efektiivsem ravi.

Alkoholi regulatsioonipoliitika on dünaamiline protsess, mis peab uue teaduspõhise info, tarbimistrendide ja ekspertarvamuste juhtimisel muutustega kaasas käima. Kuigi majanduslikku poolt ja kodumaiste ettevõtete huve ei saa kunagi alahinnata, peaks riigi prioriteediks olema soov teha parim rahvatervise hoidmiseks. Nagu ütles president oma aastapäevakõnes: „Me esimene ühiskondliku taristu võtmeküsimus on meie enda tervis. Kui kaua me elame, veelgi enam, kui kaua me elame tervena, kui kaua me töötame muutuvais tingimusis. Ehk: Eesti peab muutuma tervemaks.“ Olgu uuel valitsusel avatust ja meelekindlust, kuulamaks ära kõiki osapooli ning tegemaks selles valdkonnas otsuseid, mis lähtuvad tõenduspõhisest käsitlusest ja millest saab suurimat kasu suurim hulk inimesi. Avakäik selleks on tehtud.

 

Share on Facebook0Tweet about this on Twitter0Share on Google+0

Kommentaarid

kommentaari