Kas rahvuskultuuri väärtust saab mõõta promillides?

aprill 24, 2014

Hanna Jõgis
hanna.jogis@gmail.com

 



Kui 2009. aastal tehti ettepanek, et laulu- ja tantsupidu oleks alkoholivaba, siis ei läinud see läbi, sest alkoholitootjatest sponsoritega oli juba lepingud sõlmitud. Nüüd oleme samas olukorras. Kuu aja eest tegi üle kümne organisatsiooni avalduse, kus paluti 2014. aasta laulu- ja tantsupeol alkoholi mitte pakkuda. Hiljuti ilmunud Postimehe artiklis nentis A. Le Coqi juht, et ka selleks aastaks on sponsorlusleping sõlmitud ning kui Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA sellest taganeb, tuleb toetussummad üle vaadata.

Kas rahvusluse sümbol, nagu seda on laulupidu, peaks elatuma alkoholitootja sponsorlusest?  Tegelikult on kultuur üldse väga täbaras olukorras. Oodatakse, et kultuur tasuks ennast ära, kuid arvestades kõiki kulusid, on see üsna raske. Seega on kultuurisündmuse korraldaja sunnitud muutma oma olukorda turvalisemaks, leides endale toetaja, kelleks mitmetel juhtudel on alkoholitootja.

Esiteks on suurematel sündmustel abiks tihtilugu vabatahtlikud, kellele on tore tehtud tasuta töö eest meeleheaks väike õlu või siider kätte pista. Teiseks on lihtsam näidata alkoholitootjale kasu, mida tema ürituse „toetamisest” saab. Fakt on see, et sponsorlus ei ole mingi altruistlik akt nagu tihti seda ühiskonnale serveeritakse, vaid puhas reklaam, mille eesmärk on panna rahvas toodet rohkem tarbima ja seeläbi suurendada enda kasumit. Nii ongi korraldaja sisuliselt nurka surutud ning annab paratamatult kolm tilka verd eetikakuradile.

Aga olgu, jätame teised sündmused sellest välja. Diskussiooni käigus on tekkinud ka pahameel ja tajutav „oht”, et  laulupeol pole võimalik õlut juua. Õigustuseks tuuakse väide, et õlu on kuumal päeval kosutav ja vedelikupuudust ärahoidev ning lastele peaks näitama normaalset alkoholitarbimist.

Mis eeskujust saame me aga rääkida, kui ähvardame boikoteerida meie rahvuse kõige tähtsamat sündmust – laulupidu, ainult sellepärast, et seal pole võimalik õlut osta? Kas meie jaoks nii oluline rahvusluse ja ühtekuuluvustunne peavad tõesti mööduma tuimestatult ja väikeses vines? Märkimata ei saa jätta ka seda, et väide, nagu oleks alkohol kuumal päeval kõige parem kosutus ja aitaks vedelikupuuduse vastu, on ju lihtsalt vale, sest pigem on sel vastupidine mõju.

Kuid kes on siiski need inimesed, kelle kired on teema juures üles köetud? Ajakirjandusest jääb mulje, et vastuseisul on kaks poolt: ühte esindavad õllejoojad ja A. Le Coqi juht Tarmo Noop ning teisel pool on endistest alkohoolikutest karsklased, kes lähtudes egoismist tahavad õlut ära keelata.

Tarmo Noobi vastumeelsusest saan ma aru – firmal jääb kasum saamata. Väga oskuslikult püüab ta inimeste arvamust muuta, kasutades ilusaid väljendeid, nagu  „lahjat alkoholi tarbitakse kainelt ja jäädakse kaineks”. Seda Noobi mõtet edasi arendades võiks kainelt ja ka kaineks jäädes õlle joomist isegi autoroolis propageerida, kuid miskipärast ta seda ei soovita.

Lisaks kipub meil ununema, et keegi kasseerib rahva tervise ja riigi majanduse arvelt kena kopika ning on väga huvitatud sellest, et me ikka oma kesvamärjukest edasi lürbiks – ka laulupeol.

Kuigi ma sooviksin ka ise laulupeol mõne õlle juua, olen ma nõus suurt pilti vaadates üheks nädalavahetuseks õllest rõõmuga loobuma.

See suur pilt, mida võiks näha nii Tarmo Noop kui ka õllesõbrad on see, et alkohol ei pea saatma iga tegevust väljaspool tööaega.

Otsus laulu- ja tantsupeol õlu keelata ei parandaks hoobilt eestlaste alkoholilembust ja sellega kaasnevaid sotsiaalseid probleeme. Aga kui laulu- ja tantsupidu on eestlase jaoks kõige tähtsam sündmus, annaks seal õllest loobumine olulise sõnumi.

Lõpetuseks – kas laulu- ja tantsupidu peaks toetuma ühele suurele alkoholifirmale? Ma tahan loota, et kui alkoholikeeld läbi läheb ja A. Le Coq oma toetusest loobub, leidub ka teisi eestimeelseid ettevõtteid, kes on nõus peole oma õla alla panama.

Share on Facebook0Tweet about this on Twitter0Share on Google+0

Kommentaarid

kommentaari