Kuidas majanduskasv ja vabaturumajandus mõjutavad inimeste heaolu

november 22, 2015

 



Taavi Tillmanni missiooniks on inimeste elu parandamine. Seda illustreerib tema kirju haridustee: ta on lõpetanud Londonis psühholoogia, arsti kui ka rahvatervise eriala ning hetkel töötab arsti ja teadusdoktorandina. Tema kõne teemaks TEDx Tartu 2015 konverentsil oli majanduskasvu mõju tervisele.

Taavi läks õppima arstiks, kuna tahtis inimeste piinu ära võtta. Arstitudengina sai ta aru, et tänapäeva meditsiin oskab teha imesid just organite, rakkude, bakterite ja molekulidega; lihtsaid haigusi oskame me ravida väga hästi, kuid areng nendega võitlemise vallas on paljastanud üha kasvava krooniliste haiguste epideemia. Neid arstid reeglina ravida ei suuda. On vaja uut arusaamist tervisest ja haigustest, mis hõlmaks ka kõike seda, mis on väljaspool arstide mõjuala. Hea uudis on see, et kuigi me kroonilisi haigusi eriti ravida ei suuda, oleme palju paremaks saanud nende ennetamises.

Esimese asjana tuleb arvestada psühholoogiaga, inimeste käitumisega: mida nad söövad, kas ja kui palju suitsetavad ning alkoholi tarvitavad. Need kolm riskifaktorit (ebatervislik toitumine, alkohol ja tubakatooted) põhjustavad rohkem haigusi kui kõik arstide poolt mõõdetavad bioloogilised faktorid.

Kuidas siis parandada meie kõigi tervisekäitumist, küsib Taavi. See oleneb paljuski filosoofilisest arusaamast inimese otsustusvabadusest, vastab ta ning toob näite: kui X joob õhtul õlut ning otsustab peale esimest purki juua veel viis lisaks, siis miks ta seda teeb? Kas see on 100% tema vaba tahe – või on otsustamine väljaspool tema kontrolli (sotsiaalne norm, lakkamatud alkoholireklaamid, mis neid norme võimendavad, alkoholi kättesaadavus)?

Nende küsimuste küsimine on ülimalt tähtis, kuna vastusest oleneb haiguste ennetamise meede. On kaks varianti kas tuleks a) anda tarbijatele rohkem informatsiooni, et nad saaksid “õigesti” otsustada, või b) reguleerida tööstust (nt alkoholireklaami keelamisega), et nad ei tekitaks enam tarbijates pettekujutlust, nagu oleks joomine normaalne osa eestlusest ja edukusest.

Eri riikides on proovitud mõlemaid variante ja tulemus on kindel: paremini töötab tööstuse reguleerimine. Edasi tekib küsimus: miks ei piisa teavitamisest? Kas inimloomus on tõesti nii rumal, et me ei suuda enda kohta langetada adekvaatselt õigeid otsuseid? Lääne praktika on kujundanud välja reegli, kus riik ei tohiks sekkuda vabadesse turgudesse, välja arvatud kahel olulisel juhul.

Esiteks, eraisiku ehk tarbija vabadust tohib piirata, kui tema tarbimine ohustab teise inimese tervist (näide: suitsetamise keelamine siseruumides). Sellised reeglid võtavad vabaduse ära suitsetajatelt, kuid annavad vabadust juurde kaasviibijatele – vabadust valida endale puhtamad kopsud.

Teiseks, kui kaubeldav kaup tekitab sõltuvust, on üldine norm see, et riik peab ulatama abikäe ja kaitsma abitut sõltlast. Seetõttu on keelatud kaubandus nt kokaiini ja heroiiniga ning tubaka- ja alkoholikaubandus on oluliselt piiratud.

Tulles tagasi X-i õhtuste plaanide juurde: tal on kaks valikut – juua või mitte juua. Kuna alkohol tekitab sõltuvust, on tema otsus oluliselt joomise suunas kallutatud, soovib ta seda või mitte. Kui sinna juurde lisada ka reklaami mõju, on otsus veel rohkem mõjutatud, kui arvatagi oskaksime. Tubaka- ja alkoholireklaami vähendades võtame natuke vabadust ära tööstustelt ning anname suure hulga valikuvabadust tagasi tarbijatele (ja nende lähedastele). Nii arutades nõustub enamik, et sellise vabastuse nimel on mõtet piirata tootjate vabadust, sest summa summarum on suurem ühiskondlik vabadus.

Narkodiilerid ja tubakatootjad teenivad lõviosa oma kasumist teiste inimeste elude ja tervise arvelt, sama ka alkoholitööstusega.

Nii nagu me ei kutsu narkodiilereid ega tubakatootjaid poliitilisse ümarlauda, kus me arutame, kuidas paremini reguleerida nende toodete sõltuvust, nii samuti ei tohiks me kutsuda alkoholitootjaid ümarlauda, mille eesmärk on reguleerida alkoholitarbimist. Huvide konfliktid on niivõrd suured, et need muudavad mõttetuks igasuguse positiivse mõju, mis tuleneb tootjate kaasamisest.

Alkohol ei ole tavaline legaalne kaup. Ta on sõltuvust tekitav aine, mille tarbimine oluliselt ohustab nii tarbija kui ka lähedaste tervist, ükskõik, mis koguses seda tarbida. Seega peab alkoholi käsitlema eriliselt, mitte tavaliselt.

Seega esitas Taavi ühe väite: täiesti vabad turud on head senikaua kuni käitumine ei ohusta teiste tervist või kaup pole sõltuvusttekitav.

Selle asemel, et küsida “kas see seadus võtab kelleltki vabadust ära?” on mõttekam küsida, “kellele see seadus uusi valikuid juurde annab?”

Tasakaalu saab saavutada, kui keelata ohtlike kaupade reklaam, raskendada nende kättesaadavus ja tõsta nende hinda. Tänapäeval on tervislik toit kallim kui nn rämpstoit, kuigi poleks raske luua vastupidist olukorda. Meil on teadmised, kuidas seda riiki luua, aga niipea, kui keegi pakub välja kas või väiksemagi muutuse selle suunas, tõstavad häält need, kelle suur kasum sõltub hetkeolukorra hoidmisest.

Kõige enam korratakse praeguse olukorra hoidmiseks järgmist kulunud müüti: Nõukogude ajal polnud vabaturumajandust, majanduskasv oli aeglane ja elu halb. Viimase 25 aasta jooksul on meie majandus kiirelt kasvanud ning on ka vabaturumajandus; elu on palju parem. Seega, kui tahame tulevikus sama hästi ja isegi paremini elada, peame raudselt kinni hoidma nii vabaturumajandusest kui ka majanduskasvust. Juhul, kui väikesed ettepanekud (mis tegelikult ei muuda vabaturumajanduse ega majanduskasvu üldist kurssi) on loogilised ja teaduspõhised, saab nad siiski ümber lükata, kuna nad ohustavad meie ühist müüti.

Taavi jaoks pole see müüt enam aktsepteeritav. Me peame küsima endalt “kuhu me nüüd edasi liigume”? Nagu ta näitas tubaka, alkoholi ja ebatervisliku toidu puhul, pidurdab see müüt oluliselt meie võimekust areneda ühiskonnaks, kus meil kõigil on võimalik elada pikka, tervet ja valikuterohket elu.

Tutvuda tuleks ka selle müüdi teise küljega: kuidas kiire majanduskasvu nimel on põhjust tuua ohvreid. Seos riigi rikkuse ja eluea pikkuse vahel on viimase 50 aasta jooksul nõrgenenud. Tänapäeval on seos alles kui SKP elanikkonna kohta on alla 25 000 dollarit. Aga kui riik on rikkam, nagu hiljuti Eesti, siis see korrelatsioon kaob päris kiiresti. Ehk teisisõnu: suurem majanduskasv ja raha ei pruugi meid tervemaks teha.

Tihtipeale toob majanduskasv ka teisi ihaldatavaid väärtusi, nagu produktiivsuse kasv, inimese ostusuutlikkuse kasv ning tööhõive taseme hoidmise. Kui me mõõdaks ja sihiks vaid neid kolme, oleks meil hoopis teistsugune ühiskond, kui on saavutatav lihtsalt majanduskasvu sihtimisega.

Veelgi enam, majanduskasv on tihtipeale vastuolus teiste õilsate ühiskondlike väärtustega, mille hulgas on näiteks vaba aja kasv (ületöötamine on seotud insultide tekkega), jätkusuutlikkus (autoga sõitmine vähendab meie kehalist liikumist, mis jällegi suurendab riski diabeedi, südamehaiguste tekkeks), kodanikuühiskonna tegevus (mis on seotud madalama südamehaiguste riskiga).

Seega on Taavi viimane soovitus selline: mõtle hästi kriitiliselt, kas me peaksime just seda majandusharu jätkuvalt toetama või saaksid need inimesed midagi asjalikumat oma aja ja rahaga pihta hakata kusagil mujal? Ei peaks enam uskuma, et majanduskasv ravib kõiki pahesid. See oli tõesti tõsi minevikus, aga enam kahjuks mitte. Me peame ajaga kaasa minema ja valima uued mõõdupuud ja väärtused, millega oma edu ja arengut mõõta.

Share on Facebook0Tweet about this on Twitter0Share on Google+0

Kommentaarid

kommentaari