Muusika ja alkohol käsikäes

august 9, 2014

Marta Velgan
marta.velgan@gmail.com

 



Juuli keskpaigas toimus juba kaheksandat korda Läti piirilähedases linnas Salacgrivas eestlaste hulgas väga populaarne muusikafestival Positivus. Kuigi olen Positivusel tahtnud osaleda juba mitu aastat, oli tänavune minu jaoks esimene. Samal ajal oli see minu jaoks ka esimene suurem muusikafestivali kogemus, mistõttu ei osanud ma sellelt väga palju oodata. Oma sõpradelt olin kuulnud, et tegemist on väga tšilli üritusega, kus inimesed on ilusad ja sõbralikud.

Esimene asi, mis mulle juba enne Tartust välja sõitmist silma torkas, oli muusikaürituste ja alkoholitarbimise näiline lahutamatus. Lõunakeskuse Rimis sisseoste tehes kohtasime mitmeid tuttavaid, kes Positivusele lisaks söögikraamile suurtes kogustes alkoholi kaasa ostsid, sh lisaks lahjale alkoholi ka viina ja rummi. Ühed tuttavad ostsid kahe peale 3-päevasele festivalile kaasa 9 liitrit veini, kusjuures nende ostukorv jäi teistega võrreldes üpriski tagasihoidlikuks. Ilmselt on muusikaürituste raames kombeks paljudel inimestel tarbida kordades rohkem alkoholi kui muidu. Põhjuseks võib olla see, et paljude ilusate alkoholireklaamide vahendusel on meile selgeks tehtud, et muusika, hea seltskond ja lõõgastumine käivad alkoholiga käsikäes. Alkoholi tarbimata ei ole võimalik saada seda “õiget” muusikafestivali kogemust.

Ma arvan, et ühelgi festivalikülastajal ei jäänud märkamata ka Positivuse üks suursponsoritest Carlsbergi õllebränd Tuborg. Peaaegu iga festivalikülastaja aksessuaariks sai Tuborgi õlletops, olenemata sellest, kas topsis oli viinakokteil, kokakoola, Kissi siider, mahl või Tuborgi õlle. Kui välja arvata üksik Läti õlle telk, oli Tuborg ainus õlu, mida festivali- ja telkimisalalt osta sai. Festivaliala oli kaetud suurte Tuborgi õlle reklaamidega, mille sõnumiks oli “Always say YES”. Kui Heineken ja Carlsberg on teada-tuntud jalgpalli sponsoreerijad, on Tuborg bränd, mis toetab muusikuid, muusikafestivale ja -kontserte üle kogu maailma. Tuborg on olnud sponsoriks ka mitmetele teistele mainekatele muusikafestivalidele mujal maalmas, nagu näiteks Glastonbury Suurbritannias, Sunburn Indias, Roskilde Taanis jne.

Vaatamata suurtele alkoholikogustele, mis Positivuse jooksul inimeste poolt ära tarbiti, osutus festival siiski meeldivaks kogemuseks. Kui välja arvata hommikul kell 6 telkide juures lärmavad purjus lätlased ja keset kontserti “ilusaid sõnu” karjuvad inimesed, ei äratanud promillid kuigi palju tähelepanu. Kuuldavasti olid ka festivali turvanud Eesti ja Läti politseinikud teinud head tööd ning alkoholi ja muude ainetega üle pingutanud inimesed taastuma saatnud. Mul pole midagi selle vastu, kui inimesed muusika kõrvale ka õlut või siidrit naudivad, see on nende isiklik valik. Küll aga häirib see, kuidas alkoholitootjad on suutnud aastatepikkuse väga hoolika ja miljoneid maksva turundusstrateegia abiga seostada oma tooteid spordi, muusika ja teiste kultuuriüritustega. Seega võiksime iseenda käest küsida, kas soov kontserdil või jalgpallimatšil jahedat õlut nautida on meie enda oma või on see meie alateadvusesse istutatud alkoholitootjate poolt?

Muusika on spordi järel teine alkoholitootjate lemmikvaldkond, mida sponsoreerida. Ainuüksi USAs kulutasid alkoholitootjad muusikaürituste toetuseks 1,34 miljardit dollarit. Juunikuus Eesti Päevalehes ilmunud artiklis “Muusika seisab püsti napsu najal” (http://epl.delfi.ee/news/kultuur/muusika-seisab-pusti-napsu-najal.d?id=68916197) kommenteeris Saku Rocki ja Tuborgi tootejuht Mihkel Mõttus muusika toetamist nõnda „See, et me üritusi toetame, on igati positiivne – vastasel juhul jääksid paljud neist lihtsalt ära.” Kuid on see tegelikult ka tõsi? Prantsusmaa on heaks näiteks, kus juba üle 20 aasta tagasi keelati alkoholifirmadel sponsoreerida spordi- ja kultuuriüritusi ning vaatamata sellele ei ole üritused jäänud toimumata. Eesti ja Läti on muidugi Prantsusmaaga võrreldes kordades väiksemad riigid, kus suurte kontsernide poolt omatud “kohalikel” alkoholitootjatel on teiste kohalike mitte alkoholi tootvate ettevõtetega võrreldes kuhjaga raha, mida turunduse alla panna.

Tsiteerides ülalpool mainitud Eesti Päevalehe artikli autorit Mart Niinestet: „Alkohol, kristliku kultuuriruumi ainuke ametlikult seaduslik uimasti. Et müüa eskimole külmkappi, esitle seda talle laheda inimese elustiili osana.” Ja au alkoholitootjatele, kes on selle ülesandega suurepäraselt hakkama saanud.

Share on Facebook0Tweet about this on Twitter0Share on Google+0

Kommentaarid

kommentaari