Salajane ravim joomasööstu vastu

september 10, 2015

Kati Külm
katikylm@hotmail.com

 



Juba ajast, mil Jeesus vee veiniks muutis on liigset joomist püütud välja ravida nii paastu, palve kui ka LSD’ga. Siiski, vaadeldes alkoholist põhjustatud tervisehäirete ja surmade kõrget arvu, on selge, et piisavalt tõhusat meetodit, mis aitaks võimalikult paljusid inimesi, ei ole veel avastatud. Dokumentaalfilm “One Little Pill” toob abivajajatele rõõmustavaid uudiseid, sest imeravim selle raske haiguse jaoks on leitud. Kuid kas kõik ongi nii ilus ja lihtne kui paistab?

Tavaks on saanud, et alkoholi juuakse kõikvõimalikel puhkudel, alates õlle avamisest reede õhtu saabudes ja lõpetades ohtra viina võtmisega pulmas, kus keeldumise puhul peab põhjustest pikalt aru andma. Ühelt poolt soosime me ühiskonnana vägijoogi tarbimist, samas teiselt poolt häbimärgistame hättasattunuid, pannes kogu süükoorma neile endile. Ameerika lavastaja ja joogaõpetaja Adam Schomeri filmis jutustavad oma loo tegelased, kes on alkoholiprobleemi lahendamiseks kasutanud kõikvõimalike viise, kuid tulutult. Näeme siirast soovi ennast aidata olukorras, kus ühiskond ja sageli ka lähedased on usu juba ammu kaotanud, ning probleemi stigmatiseerimine takistab tegemast vajalike samme paranemise poole. Sõltlasi ja nende püüdlusi oma haigust kontrolli alla saada näidatakse väga tõetruult ja empaatiliselt. Tegemist on tõesti haigusega, mitte lihtsalt tahtejõu puudumise või nõrga iseloomuga.

“One Little Pill” keskendub inimestele, kes on Sinclair’i meetodi abil oma liigjoomisele leevendust leidnud – tuntud arsti naine, ning teiste seas räägib ka ravi meetodi väljatöötaja David Sinclair. Raviviis kummutab levinud tõekspidamise, et joomise ohjeldamiseks peab sellest täielikult loobuma. Karsklus võib küll olla efektiivne viis alkoholi probleemi lahendamiseks, kuid paljudele see ei sobi ja ei ole lahenduseks. Sinclair’i meetod põhineb opioidiretseptoreid blokeerivatel ravimitel naltreksoon ja nalmefeen. Manustades seda tund aega enne joomist, ei mõju alkohol meeldivalt ja mõnu pakkuvalt ning puudub põhjus joomise jätkamiseks, seega väheneb oluliselt tarbitav kogus. Filmi vaadates jääb mulje, et leitud on võlurohi, mis justkui toimiks suuremale osale abivajajatest. Kerkib esile vandenõuhõnguline probleem arstide teadmatuse ja soovimatuse näol seda ravimit välja kirjutada. Põhjuseks vihjatakse ravimi madalat hinda ja ravimfirmade väikest võimalust teenida suurt raha ning võõrutuskliinikute äri, kus selline raviviis vähendaks klientuuri ja seega ka tulu. Ravimi vähese kasutamise põhjuse välja selgitamisega tegeletakse siiski pinnapealselt ja päris ammendavat vastust ei anta (seal ei anta vastust, mitte ei otsita, tõenäoliselt oleks leitud, kui oleks põhjalikumalt probleemi süübitud). Eesti vaatevinklis polegi see nii oluline, sest naltreksoon ja nalmefeen on meil saadaval ja samuti on ravimeetod lisatud ka varsti valmivasse alkoholitarvitamise häiretega patsientide käsitluse ravijuhusesse.

Kuigi filmist võiks välja lugeda, et tegemist on imeravimiga, siis tuleks sellesse suhtuda ettevaatlikusega, sest tegelik probleem on oluliselt keerulisem. Iga sõltlane on erinev, nii on ka erinevad neid aitavad meetodid ning nende efektiivsus. Kindlasti on huvitav ja rõõmustav kuulda inimeste lugusid, kes on selle meetodi puhul oma haigusele lahenduse leidnud. Soovitaksin seda filmi vaadata, sest tänu tõetruule sõltlaste kujutamisele võib nii mõnigi vaataja näha selle keerulise probleemi uut külge.

Share on Facebook0Tweet about this on Twitter0Share on Google+0

Kommentaarid

kommentaari